Bitcoin on maailma tuntuim krüptoraha, millest räägitakse nii tehnoloogia-, investeerimis- kui ka poliitikauudistes. Aga mis bitcoin tegelikult on, kuidas see töötab ja miks seda nimetatakse detsentraliseerituks? Selles artiklis selgitame bitcoin’i põhimõtteid lihtsas keeles.
Riskihoiatus: see artikkel on üldine tehnoloogiaülevaade, mitte investeerimisnõuanne. Krüptorahade hind võib väga kiiresti kõikuda ja investeeritud raha võib osaliselt või täielikult kaotsi minna. Enne investeerimisotsust tutvu riskidega ja vajadusel küsi nõu sõltumatult asjatundjalt.
Mis on bitcoin?
Bitcoin (inglise keelest otsetõlkes “bitimünt”) on detsentraliseeritud digitaalne käibevahend ehk virtuaalraha, millega saab kaubelda kogu maailmas. Selle lõi 2008. aastal Satoshi Nakamoto pseudonüümi kandev inimene või inimeste grupp. Bitcoin on ühtlasi ka avatud lähtekoodiga (MIT litsentsiga) programm, mis on mõeldud selle e-raha kasutamiseks.
Bitcoin’i münte (lühend BTC) saab talletada arvutis failina, hoida kolmanda osapoole juures, kes pakub “rahakoti” teenust, või kulutada, saates neid võrgu kaudu teisele bitcoin’i aadressile.
Nimi ja kirjutamine
Sõna bitcoin on loodud ingliskeelsete sõnade bit (‘bitt’) ja coin (‘münt’) liitmisel. Suure algustähega kirjutatakse Bitcoin enamasti siis, kui mõeldakse võrku või tehnoloogiat, väikese algustähega aga siis, kui mõeldakse rahaühikut.
Kuidas bitcoin töötab?
Erinevalt paljudest valuutadest ei tugine bitcoin ühegi keskse asutuse usaldamisele. Selle asemel kasutab see hajusraamatu tehnoloogiat: bitcoin’ide kuuluvust talletavat andmebaasi peavad üheskoos kõik võrgus osalevad arvutid. Bitcoin on P2P-võrgustik, kus võrgusõlmed peavad ühist arvestust selle üle, millisele aadressile kui palju bitcoin’e kuulub.
Aadressid ja võtmed
Iga kirje omistab kindla koguse bitcoin’e mingile aadressile. Aadress on krüptograafilise võtmepaari avaliku poole kontrollsumma. Võtmepaari privaatset poolt teab vaid omanik ja ilma privaatvõtmeta ei saa bitcoin’e kellelegi teisele üle kanda. Aadresside inimloetav kuju on umbes 33-tärgine tekstijupp. Igaüks võib luua nii palju aadresse, kui soovib – aadressi loomine on hetkeline ega vaja suhtlust võrguga.
Ülekanne ja plokiahel
Ülekanne toimub, kui saatja saadab võrku digitaalselt allkirjastatud teate, millega kinnitab, et loovutab oma bitcoin’id uuele omanikule. Teised võrgusõlmed kontrollivad, kas tehing on kehtiv, ja kui on, võtavad selle teatavaks. Seejärel peab tehing kinnistuma žurnaalis, mis on realiseeritud plokiahelana (block chain).
Krüptograafia tagab, et tehingu saab kinnitada vaid bitcoin’ide teadaolev omanik ja et sama raha ei saa kulutada kaks korda.
Kaevandamine ja töö tõendamine
Uusi plokke loovad võrgusõlmed, kes otsivad lahendust ajamahukale arvutusülesandele. Seda nimetatakse töö tõendamiseks. Esimene, kes sobiva lahenduse leiab, teatab sellest teistele ning tema plokk lisatakse ahela lõppu. Uue ploki loomine on matemaatiliselt raske, kuid selle kontrollimine on väga lihtne.
Uue ploki looja saab tasuks teatud koguse bitcoin’e. See kogus poolitub iga 210 000 ploki järel: esimesed 210 000 plokki andsid oma loojale 50 bitcoin’i, järgmised 25, seejärel 12,5 ja nii edasi. Lisaks saab tehingu tegija pakkuda teenustasu, mille ploki looja endale saab.
21 miljoni piir
Käibel olevate bitcoin’ide teoreetiline ülempiir on 21 miljonit. See on lähtekoodis kirjas ja võrk loeb kehtetuks tehingud, mis sellest kokkuleppest kinni ei pea. Bitcoin’i väärtust saab väljendada kaheksa kümnendkohaga, nii et ka väga väikesed summad on võimalikud.
Riskid ja kriitika
Detsentraliseeritus raskendab väärtusega manipuleerimist, kuid see pole võimatu. Näiteks 2013. aasta lõpus hüppas bitcoin’i hind kahe kuuga umbes 150 dollarilt üle tuhande dollari. Journal of Monetary Economicsis avaldatud uuringu järgi olid selle taga tõenäoliselt fiktiivsed tehingud tollasel suurimal krüptobörsil Mt Gox.
Bitcoin’i on nimetatud ka eksperimendiks, mis võib nurjuda – näiteks usalduse kaotuse, kasutajate vähenemise või riikide koordineeritud keelustamise tõttu. Kuna aadressid ei ole isikustatud, on võimalik sularahale omane anonüümsus, mis on toonud kaasa ka muret raha päritolu pärast.
Bitcoin’i eellased
Bitcoin oli üks esimesi krüptograafilise raha rakendusi. Sarnaseid ideid kirjeldasid juba 1998. aastal Wei Dai oma “b-money” ettepanekuga ja Nick Szabo Bitgoldi ettepanekuga. Satoshi Nakamoto kirjeldas oma süsteemi dokumendis “Bitcoin: A Peer-to-Peer Electronic Cash System”.
Kokkuvõte
Bitcoin on tehnoloogiliselt huvitav süsteem, mis ühendab krüptograafia, hajusandmebaasi ja majanduslikud stiimulid. Selle mõistmine aitab paremini hinnata nii krüptorahade võimalusi kui ka riske. Kui kaalud bitcoin’i ostmist, pea meeles, et hind võib suurelt kõikuda ja kaotuse risk on reaalne.